Guajaana 3

Vahelepõike korras ei saa ma hõiskamata jätta, et loen vist vähemalt teist või kolmandat korda üle üht oma lemmik-reisiraamatuist, Peeter Sauteri "Hispaania saapad ja silmad". Ega see ju kuidagi otseselt Guajaana reisi ei puutu - ja teisipidi puutub ka, sest see raamat tuli mulle meelde seal olles ja ma olin endale märkmikku üles kirjutanud, et loetagu üle. Rändamine on rändamine, see puutub ja haakub alati.

Aga Kristinast lubasin kirjutada. Kartsin juba, et mul pole Krissust ainsamatki pilti, aga Kuldari varudes näe oli.

Kui Kuldari ametinimetus võiks olla näituseks multifunktsionaalne peasulane, siis Kristina on kogu selle kupatuse majahoidja. Poisid, st Kuldar ja teine kohalik eestlane Urmet hüüavad koduselt Krissuks. Krissu on Colombiast pärit, umbes meie vanemate vanune naine, kellega minul ühine suhtluskeel puudub. Suhtlemast see otseselt ei sega - paaril korral avastan end Krissu poolt veini joomast ja käte-jalgade abil lobisemast. Kristinas, tema temperamendis ja ka näituseks kodukujunduses on rohkelt võluvat. Kuldarit ja Urmetit kohtleb ta pisut poegadena, pisut jooksupoistena. Nii et Krissu sarmil on teine pool ka - ta paneb nad ülimalt elegantsel moel tööle. Ega mulle eriti ei meeldi küll kui õue peal järjekordselt „Kuldaar!“ kõlab - et pandagu pump tööle või tassitagu seda ja tõstetagu toda. Kristina teab, kuidas asjad käivad ja olema peavad. 
Mul on õieti päris hea meel, et Kristina emalik roll kehtib tähtajaliselt, selline ämm oleks... ai-ai-ai
Päev enne mu äratulekut näeb Kristina eriti särav välja, hõljub imekaunis valges kleidis ja on silmnähtavalt väga heas tujus - ta on just teada saanud, et saab sügisel vanaemaks. Kõlistame klaase ja eks me muidugi elame kaasa.

Kui mul vaim peale tuleb ja näpud sügelevad, siis kirjutan veel. Kui vaimu ei tule, siis ei kirjuta ka.