Sättisime end ühel laupäeva hommikul jalgsimatkale.
K: Me kaalume need kotid ÜLE ja kui sinu oma on raskem, siis sa annad ülejäägi ÄRA!
[Nojah, mis mul ikka vastu vaielda, seda enam, et mu koti suurus ja tühjus polnud mingi argument, kui panna võrrandisse ka see, et ma olen selgelt füüsiliselt nõrgem]
K: Nii, 1,2 kg asju mulle!
[kougin porinal šokolaadisaiad välja ja annan ära]
K: Nii, see on 500 grammi, 700 grammi veel! Anna vesi mulle!
M: Ei anna vett, mu kott läheb tasakaalust välja.
K: No anna siis midagi muud! [ohkan raskelt ja kougin võiku ka välja, rahu ja range sooline ja kaaluline võrdõiglus saab selleks korraks maapeale]
K: Tahad, ma teen sulle matkakäru?
M: ?
Matkakäru olla loodusteadlaste sõbralik komme üksteisele märkamatult jama matkale kaasa sokutada. Nii leiavad kotti tee puuhalud, tellisesuurused raamatud, triikrauad, suured peeglid ja muud luksusasjad. Mina matkakäru ei taha, aga oma kotti ja tavaari tahan küll ISE kanda ja midagi on minus sellist küll, mis ütleb, et see kott ei pea mitte kergem olema kui Kuldaril. Tema on kohati sellist nägu, et tahaks kanda oma kotti, minu kotti ja mind veel takkaotsa. Meie ISEd kohati põrkuvad ja enamasti tekib sellest armsaid naginaid.
Jalgsimatka pikkus on tsiviliseeritud teedega alguses ja lõpus kokku 22 km, 18 km metsateed. Raskustase on miski reisijuhi järgi kõige raskem. Mina ei oska suurt midagi kahtlustada, 18 km kõlab 2 päeva kohta sihukese kökimökina. Tegelikult pole teps mitte kökimöki ja lihased saavad tõustes, laskudes ja turnides paraja koosa, tempo on umbes 2 km tunnis. Algusosas paterdame mudas ja ühest jõest tuleb ka läbi minna. Mulle üle rinna ja vool viib mu ujuma. Kotiga koos ma sealt ise läbi ei saaks. Sel korral lasen oma kotti tassida küll, iseennast siiski mitte. Natuke raske on. Hästi ilus on. Väljakutsuv. Sunnib võtma ühte sammu korraga. Mis minu jaoks salvestub metafoorina elust või näituseks ka kooselust. Oskaks vaid samm korraga minna, mitte karta, oodata, probleemitseda tõusude ja languste pärast mis nuka taga tulla võivad. Ehk tuleks matkadel käia ja õppida seda samm korraga elamist.
Ilm on suurepärane, vihma me õigupoolest ei saagi ja tapva päikese eest kaitsevad puud.
Öösel magame võrkkiikedes.
Cacao külas elavad Laosest pärit hmongid, kes tulid siia 1970ndatel aastatel sõjapõgenikena. Minu jaoks muljetavaldav ja imetlusväärne on see, et nad on oma pagulasestaatusest hoopis midagi toredat ja uhket vorminud. Ühtlasi pannud püsti oma küla ja omakeelse mikroühiskonna, vanem generatsioon prantsuse keelt väidetavasti ei oskagi. Igal pühapäeval on Cacaos turg, mis on paras turismimagnet. Turul müüdav supp jm toidud on tõesti maitsvad.
Nii et samm haaval matkamine saab Cacao näol vägagi väärikalt auhinnatud. Lisaks turule käime putukamuuseumis ja väga mõnusas ujumisaugus ujumas. Matkahammas on verel, ma nüüd natuke uurin seda asja Eesti matkaradade kohta ja olen pakkumistele täitsa avatud. Oandust Iklani on nagunii juba suvest saati isutanud.
Jätkub
No comments:
Post a Comment