-
Ullakene läks täna tagasi Soome, sain 3 päeva osa tema (ja 2 päeva ka Elina ja Silvia) "suusapuhkusest". Minul oli ka hea ettekääne endale puhkepäevad tekitada, et nendega koos olla. Pole jupp aega olnud nii palju rõõmu ja laulu ja mööda tänavaid tantsimist. Tuli meelde küll, kui tore on. Käisime regilaulutoas (kogu kambaga) ja Metsatölli kontserdil (mina ja Ulla) ja kandlemängu õhtu kujunes meie boksis ja mis kõik veel. Oi, ja need õhtused ja hommikused üminad ja ühislaulud. Tõesti hing hõiskas - üks tark tüdruk on kunagi öelnud, et selleks inimene ollaksegi, et laulda ja tantsida ja rõõmustada. Ulla ja Elina on muusikud, need ühisüminad on seski mõttes küllap osa olemisest. /Noh, umbes nii, nagu minu silmis kõik jutuvestmiseks muutub./
--
Ja siis tulin õige ruttu potsti oma igapäisesse olemisse tagasi.
Avastan ikka ja jälle, et lõputöö kirjutamine... on vaat et kõige rahuldustpakkuvam osa minu praeguse hetke elust. Ma vist tõesti saan sest rohkem kui "ära" annan. Tahan väga-väga seda tunnet hoida, kaitsmiseni (k. a) ja selle järgseni välja. Tahan eduelamust ja mida kõike veel. Üldse ei kavatse ära väsida ses vallas, äkki... palun! saaks seekord nii. Kõikides kihtides ei jaksa väsinud olla. Mingi osa minust on väga-väga rampväsinud, sellega ei oskagi midagi peale hakata. Tahaks pai ja vati sees olla. (töökirjutamise ajaks näiteks unustan vatitekiihaluse ära, võtan end kokku ja olen täitsa äge mutt)
Mu põhi-tugiprogrammi kuulub huntide raamat, ilma selleta ei saaks vist üldse läbi. Ega aru, et mis ramp raskus. Tädi Clarissa ikka seletab, Lii Seppeli imeilusas tõlkes, et mis radu ma luusin.
No comments:
Post a Comment