... on ühed isemoodi asjad. Mõtlesin just inimestele, kes on ilmselt ise seda teadmatagi mind viimsel ajal hoidnud ja kaitsnud. Inimesed, kes on lihtsalt tuttavad, kellelt ma eal midagi ei ootaks. Või ka näituseks töökaaslased, kelle olemasolu on oluline. Kellega harutatud mingid jutujupid on mulle väga paljut tähendanud. Või ühikanaabrid. Kõik need inimesed, kes on kuskil kuklataga olemas ja see olemasolu on tegelikult poolnähtamatult väga oluline. Kui väga ootama hakkad, ei saa midagi (või saad väga valusalt vastu näppe), ütleb mulle viimaste aegade kogemus. Ja ega ma seda kogemust väga aktsepteerima kipu. Samas need on need mängud minu enda siseilmas, selles pole midagi "objektiivset", ikka mu enda blokid ja ootused ja tee, mis lihtsalt tuleb käia. Seda teed saab jagada ehk kunagi, kuidagi, kellegagi. Kõigepealt tuleb ära käia. Aga see nähtamatu võrgustik on mind väga-väga hoidnud küll. See tekitab tohutu tänutunde.
Kaisale:
Kipun jah vist krüpteerima, või siis lihtsalt mõtlengi sedasi, raskestitõlgitavalt ja abstraktselt.
Novecentot parafraseerides: Päev, kui sa saad äkki aru, et sa enam ei armasta oma... jalgratast. Trahh :D
ReplyDeletePraegu ta on õnneks ühe toreda tasmaanlase käes laenus ja lapsendatud.
Tulin just sõbra juurest koju, kirikukellade saatel. Ja mõtlesin, et oh, katoliiklaste ja luterlaste ja teiste uue kalendri järgi elavate kristlaste jaoks on ju Kristus just-just üles tõusnud, mingi ring on jälle täis saanud. Rõõmupüha. Ja põikasin katoliku kirikusse öömissale sisse ka. Kõrtsi pärast ei põiganud, hakkan hoopis võib-olla mune keetma ja küünelakin?
ReplyDelete