Ma ei tea, miks ma kogu sellest pagulasteemast nii kole põlema lähen. Miks ma tunnen, et see on ka minu asi. Ümbritseda end samamoodi mõtlevate inimestega ja muus seltskonnas suud kinni hoida pole mingi lahendus, arvan ma. See praegune mullitamine võiks ju kaasa aidata Eesti ühiskonna reaalsele arvamuste paljususele - viisil, et see olekski aktseptaabel, arvata olulistel teemadel nii ja naa. Ja mitte vastupidi - et mitte keegi ei taha suud lahti teha, sest halvustamine ei lase end kaua oodata.
Arenguruumi, et empaatilisemalt arvata, on ilmselgelt ka Eestimaa parimatel poegadel ja tütardel. Näiteks Jaak Urmetiga ma justkui olen ühes paadis, aga teisipidi ei ole ka. Mulle tundub, et ta teeb oma arvamuses liiga valedele inimestele. Sest isiklikult võtavad seda ju nood, kes tahavad olla kindlad, et Euroliit ei jaga valesid inimesi valedel alustel; need, kes on lihtsalt kahtlevad ja skeptilised; need, kes pelgavad massilist majandusimmigratsiooni; kardavad tundmatust; kardavad keele ja kultuuri pärast. Ehk siis haiget saavad need, kes arvavad vaid pisut teisiti. Ja need on inimesed, kellel tõepoolest on arvamus ja kes üldiselt vaevuvad mõtlema. Need, kellest ta minu arusaamist mööda tegelikult räägib, seda arvamuslugu ei loe.
Ju see lugu kõnetas mind, sest a) ma väga pean Jaak Urmetist ja b) ma olen sisuga nõus, aga ütlemisviisiga ei ole. Ütlemisviis on kuri ja teeb valedele inimestele liiga. Ju ta siis oli ise nii hirmsasti pihta saanud. Väga pettunud? Väga-väga pettunud?
Sellesama artikli kohta arenenud arutelust sain pisut rohkem aru ühest oma kunagisest õppejõust. Mulle näib, et tema on üks neist, kes sai ebaõiglaselt pihta. Ma ei julge suvalistest mõttekatketest tema seisukohti sünteesida, aga nonde mõne kommentaarirea põhjal arvasin aru saavat hirmust, kurbusest; tundest, et tema seisukohad (enam) ei maksa - maailm lihtsalt triivib mingis soovimatus suunas. Ma pole tõenäoliselt temaga samadel seisukohtadel, aga sain ehk paremini aru.
Eesti arvamuslugude ja sotsiaalmeedia foon on hirmsasti kahte lehte. Emotsionaalselt ja sageli tigedalt. Ojulandi jt äärmuslikest hõigetest olen end lihtsalt eemale hoidnud, ma lihtsalt vihastaks, ei muud. Lugeda olen üritanud ikka neid, kelle mõtetesse jaksan süveneda. Kellest tahaks päris siiralt aru saada. Samastuda on mul enamasti lihtsam noorte ja avatud (ja naiivsete?) arvajatega vt nt seda. Aga ma usun, et asi on meeletult mitmetahulisem. Mõlemad leerid ju kardavad - kes oma välismaalasest kaasa pärast, keda ei julge eksootilise välimuse pärast üksi kodust väljagi lasta; kes kardab, et tal jääb kurjas ja kitsarinnalises Eestis lihtsalt hing kinni ja õhk saab otsa; variatsioon eelmisest: kes väga armastab seda kõike, mis siin on, aga mitte sel moel, palun. "Vastaliste leeri" hirme ma ilmselt nii hästi ei tunne, aga hirm olla natsiks sildistatud iga küsimuse ja skepsisevirvenduse peale ehk? Hirm, et Eesti areneb mingiks arusaamatuks moodustiseks? Hirm sotsiaalprobleemide ees? Hirm, et kõik on peale surutud ja ise valida ega suunata pole siin midagi (EL ütleb, Rõivas ütleb...)
Need inimesed, kelle seisukohad mingit kanalit pidi minuni jõuavad, esindavad kindlasti kõike muud kui äärmust. Esindavad erinevas soustis tervet mõistust, elutervet skepsist, pettumust, maailmapäästmishimu, naiivsust, väsimust...
Mis komplekti ma ise esindan? Mida mina kardan? Aktsepteerimatust kardan ju väga. Mulle on väga-väga vastumeelne mõte sellest, et ma ei julge oma seisukohti väljendada hirmust saada halvustatud. Eestisse sisseränne on pisike. Eesti sotsiaaltoetused on veel pisemad. Nii et välismaalasi ma ei karda. Ega pagulasi. Siiamaile sots-toetuste peale lulli lööma tulemine on üks hirmus halb äriplaan. Pigem tasub minu arvates praegu karta välismaalaste pärast. Igasugu äärmuslastest hulludel on praegu seljatagune tugev ja hullude ideede pidurid ei tööta. Ühiskondlik halvakspanu on suunatud kurjadesse arvamuslugudesse ega jaksa päriskaake kantseldada. Sisseränne suureneb päris kindlasti ja me tegelikult ei tea, mida see kaasa toob. Mina panustan avatusele ja kultuuri rikastumisele. Arvatavasti pole need muutused nii glamuursed ja põnevad nagu vahel tahaks mõelda (döneriputkad, tantsukursused ja särasilmsed eesti keele ja kultuuri õppijad), aga päris kindlasti mitte ka drastilised muutused vaesema ja kriminaalsema ühiskonna suunas nagu siin-seal kuulutatakse.
