"Siid"

Alessandro Baricco.

Jooksin täna hommikul kokku. Ja siis jooksutasin ennast täitsa teadlikult lahti tagasi, lugesin "Novecento" uuest läbi.

Ja õhtul "Siidi" ka.
Mõned kirjutajad lihtsalt oskavad kirjutada nii, et pilt hakkab jooksma, ja tahaks midagi luksuslikku. Veini. Ja siidpesu ja.

Aga mulle tundub, et romaani keeltes kirjutatud kirjandustes on miski... teistsugune erootika hoopis. Füüsilisem, kainem. Ei õhka hinge ja hingeläheduse järele, vaid räägib nahast ja silmist ja käsivartest. Ugri kultuurides on jälle miski hoopis muu müstika. Midagi, midagi on... mingi kultuuristereotüüp, mingi teistsugune tunne hoopis, teistsugune keel ja otsimine.
Aga hästi kirjutet lugu on hästi kirjutet lugu.