Avastasin, et mina ju elangi luksuselu.
Olen 4. aastat mag-is, riigi raha eest ega tunne end üldse süüdi ega halvasti. Hoopis arvan, et ma olen selle ära teeninud ja et mul on sellele riigile ühtteist tagasi anda. Et mingil moel annan ju kogu aeg. Ja et säärased erialad, mis koolitavad eelkõige inimeseks olemise vallas, ongi väga kallid ja ähmase väljundiga. Ja et nii võib ja peab ja tulebki. Ja et udupäid on vaja, et maailm tasakaalus püsiks ja toredaid asju sünniks.
Ja siis ma teen veel tööd, mis annab mulle üsna suure ajalis-ruumilise vabaduse. Ja ma saan mh endale lugusid lugeda. Toas, mis on mõnesmõttes päris omamoodi, muuseum muuseumis.
Ja mul on sellised sõbrad!
Ja ma olen ära hellitatud - igasuguste väikeste imede poolt. Ja elangi sellist muinasjutuelu. Tahaks ainult oma juttudes püsida.
No comments:
Post a Comment