"Igavene haud", Tartuff, 8.08
Dokkidel on miski uus-vana laine, tundub mulle. Lugude jutustamise laine, oma loo konstrueerimise laine. Mulle tuli "Pingviinide marss" meelde.
Futuroloogia ja ökofilosofeerimisfilm tuumajäätmete ladustamise teemal Soomes. Säändsest teemast võiks ju teha hoopis teistsuguse filmi (ja küllap on tehtud ja tehaksegi), asjaliku ja hea korraliku ökodoku. Aga "Igavene haud" on hoopis emotsioonifilm, once-upon-a-time film inimkonna tulevikumõtisklustest, pärandi jätmise ja matmise, Maa tuleviku, inimloomuse, muutlikkuse ja igavikulisuse (ja stabiilsuse) teemadel. Viib natukeseks harjunud kategooriatest välja, hoopis muusse aeg-ruumi, peaaegu ajatusse ja ruumitusse. "Igavesele" on igaks juhuks, nii konkreetsuse nimel, pandud külge silt "100000 aastat". Väidetavasti nii kaua peaksid nood tuumajäätmed lagunema, nii kaua peaks maa-alune tunnel vastu pidama.
Teema on suur, mõte on suur, kuidagi haardega, laia pintsliga film on. Meeleolult ehk pisut-pisut Toomingu "Põrgupõhjat" meenutab.
Aga Aunet näituseks hoopis masendas - minu jaoks oli see vist niipalju abstraktne ja suurte kategooriate asi - ja pisut naiivnegi ehk seetõttu (niisugustes kategooriates ja näitamisviisiga vist ei saagi ilma naiivsuseta) - et masendav ta küll polnud. Oli hoopis igapäevast korraks väljasaamisvõimalus ja sellisena inspireeriv, andis mõtet ja haaret ja suuri kategooriaid.
Ja filmimuusika ja aeglane kaader, ja viis, kuidas tuumaasjatundjad olid kõnelema pandud, oojaa!
No comments:
Post a Comment