ehk tükikesi kruvideloginast, mis On, juuli- ja augustikuus 2011. Muidu läheb veel meelest.
"Leopold...!" (võimalikult läbilõikava häälega ja valjusti). Kõigi naabrite rõõmuks. "...Mu sõbra jaoks on vallal mu uksed ja mu hing!" - Appi, need hullud ärkasid jälle.
Tuleb Aunikene vett joomast, kell 4 hommikul. Vastu võtab ta tema hirmsõbralik toanaaber, magav, ajab pea püstü ja küsib - "Noh, mis passid seal?" Paneb pea padjale ja magab edasi. Hommikul ei tunnista omaks.
Imbi ja Ärni rattaretk. "Vasakule! Vasakule!!!!"
Kuidas Aunikene Genis suhteid klaarib ehk Tartu Hirm tegutseb jälle.
"Kuule, aga miks sa siin töötad?"
"Kurat, jälle see tee!"
Küüneviiliga lambikupleid vahetamas, edutult.
Kuidas me botaanikaaias veini ei joonud ja üle aia ei roninud ("Kui ma neid veel näen, siis ma küsin, kas nad botaanikaaias ei peaks olema või midagi!"), aga kohvi ja saiakeste pikniku päeva ajal tegime küll.
"Hommikune kohv teeb virgeks, käpad kärmeks, selja sirgeks."
Turul tuleb käia ikka kardulakotiga. Aga kõik kojutoodav enne üle vaadata, prillidega. Päevavalges.
"Kust sa selle leidsid? See vii küll tagasi, sinna, kust sa ta said!"
Vahel tuleb Kaubamaja põrandale maha istuda.
Nood piibuõhtud rõdul.
Oi, ja kolikamber. Ja diskosaal, kus saab tooliga ringi sõita!
Ärkan mina pärast 14-tunnist Kihnu-järgset und. Tuppa on ilmunud pruun kauss, sees kiri: "ÄRA NORI, SEE ON MINU ARMASTUS ESIMESEST SILMAPILGUST! (ja palju põõsast passimist kuulub asja juurde) :)" /29.08
Teretulemast 324. palatisse!
Mida teha siis, kui koduteed üles ei leia? - Ärni number suurelt ja siniselt käe peale kirjutada lasta (eelnevalt paluda öösel kell 2 erinevatel inimestel see number hankida, hästi veenvalt muidugi).
ReplyDeleteÄrni telgipüstitamise ABC: võimalikult pimedas ja võimalikult lillepeenrasse; et hommikul ilus ärgata oleks.
Absoluutselt kõike võib ja saab põlema panna, kui selleks vajadust on.
Sõduripuder ei ole päeva parim osa, sõduripuder ei kõlba isegi patta panna mitte.
+ elagu Genni teeõhtud! Et neid toredaid hüüatusi palju saaks :-)
Minakene küll naerab üle Kihnu koolimaja saali.
ReplyDeleteAga orienteerumise ja telgipüstitamise ma õpin veel kunagi ära - või võtan asjaliku mehe - või-veel parem - mõlemat!
Ja kuidas Aun endale punased kummikud sai, spotroomist. Ja need välkkiirelt urgu vedas. Pärast väikest hingetõmbepausi.
ReplyDelete- Kuule, kas meil plastiliini pole vaja?
Ja tead, mis köögis on? Mingid spagetid! Ja see pruun kauss on ka veel seal, see hakkas mind juba päris huvitama!
Tükikesi Mooni klassikanurgast
ReplyDeletePärast pikaleveninud Zavoodiõhtut. Moon tõstab vaevaga pea padjalt, vaatab ringi ja sõnab ehmatusi ennetavalt: "Ma näen välja nagu krokodill!"
"Mõned poisid võiksid küll ennast läita!"
"Oli kaine suvi" - Moon Kaile rongijaamas, teisele, st esimesele tähendusele esimese hooga üldse mõtlemata... Sügis ilmselgelt nii kaine ei tule.
ReplyDeleteAunikene pingutab hirmsast, et mulle hüüdnime mõelda, et oleks aus. Teistel ju on. Moontsik on viimane pakkumine. Sellest johtuvalt, jooksurajal, sõnamängu tuhinas - "Kui sa kiiremini ei jookse, saab sust varsti pontšik!"
"Aga kas ma NÜÜD võin lembelaulud panna?"
ReplyDelete... + kirjeldamatu näoilme
Paalinkapudeliga keset ööd raskestihangitud naela ukse sisse tagumas. Mul on väga ja KOHE vaja see ära teha. Et vähem müra tekitaks, üritan pudelile kinda kätte tõmmata, ei aita. Toksin korgiga - tulemus: nael läheb läbi korgi. Aga ukse sisse ma selle naela sain.
ReplyDeleteJah. Meie naabrid armastavad meid palavalt, ilmselge põhjusega. Hommikused Leopoldid ja öised jutuvadinad.
ReplyDeleteJa Imps, ära hüple, kui sul kullast naelad taskus on! Väärt kraam tuleb koju tassida, mitte tänavale pillata.
Ja kuidas Aunts natuke hapu näoga tüümianileotist joob. Kas see ei ole siis nõmmliivatee või?!
ReplyDeleteMetsa eksinud seenelised ilmselgelt.
Aunekene, ma armastan meie tubaskonda, see on nii totter. Kuidas postikana kapi otsast alla ronib aka Moon kõnet pidamast. Ja oi, kui naljakas on.
ReplyDelete11.12. Otihäire! Siis, kui "Rahatuvi" (või mis iganes see on) liiga palju saab.
ReplyDelete12.12. Kaks hullu liiguvad kesklinna poole, pärast seda, kui vähemalt ühel neist on seljataga magamata öö ja ära joodud pigem tõrva kui kohvi meenutav kohv. Kõik on pisarateni naljakas. Meie tagasihoidlik, siiski nõudlik soovitus -- paigaldage kaarsillale hulluhäire, teate kaugelt karta.
Sama päeva õhtul/öösel, Moon(i) on end põrandale magama sättinud, nagu tal viimasel ajal kombeks (Aunts hellitab lootust, et äkki ta saab ikkagi selle mugavama voodi ka endale :D). Just siis, kui jutuvadin on hetkeks lakanud ja tuba täidab ebatavaline vaikus, kõlab järsk koputus. Moon ehmatab end poolsurnuks. Ukse taga on jälle Deniss, ega keegi teine meil ju nii tihedalt külas käigi; teatab Mooni läbilõikavalt kõlanud karjatuse peale tähtsalt, et dogs are not allowed, võtab meie võtmed ja lahkub.