"Sügiskulla" ainetel, Pärnu filmifestival, 8.07.2011
Sain filmielamuse und liigutatud, mõtteid äratas ka.
"Sügiskuld" on film Lahti (80+(++)) maailmameistrivõistlustele läinud naistest ja meestest. 85-aastastest, kellele pealtnäha üle 65 ei pakuks ja 100-aastastest, kelle pealt vast suurt üle 75 ei paista. Võib-olla annaksid lühimaajooksus mulle silmad ette, kõrgushüppest-kuulitõukest jms (mida ma ei oska) rääkimata. Oma vanaema tuli meelde. Moonika Siimetsa "Maailmameister" ka.
Film kerib vaataja vaikselt nende meeste ja naiste lugudesse ja olemisse sisse. Mingil hetkel avastad, et naerad omamoodi kohatult. Kohaselt ka, sest huumorimeelt neil vanainimestel on. Aga palju naerad ka kohatult. Või vaatad veidralt. Imelik on. Vaadata noid vanu kehasid, mis ju tegelikult on supervormis. Kortsus lihtsalt. Oled harjunud mõtlema neist teistes terminites. Hoia-ennast termineis. Muigad ehk, sest liigutused on veidrad ja harjumuspäratud. Vana keha pingutamas näha on veider, tekitab automaatse tunde, et ta on ju nii habras, kohe läheb katki, kohe läheb midagi valesti. Sest nii ma olen ju harjunud mõtlema või suhtuma. Või – nii ollakse harjunud vanadest inimestest mõtlema. Nende kehalisus ei seostu spordi, pingutusega (saati seksi ja seksikusega) – seostub rohu- ja salvilõhnalisuse, haigla, hoolduse, sootuse, kortsulisusega.
Aga siin! Ekraanil näidatakse tõelisi daame ja prouasid. Tõepoolest imekenad. Hoolitsetud. Nooruslikud. Enne võistlust värvivad huuled ära, tupsutavad silmaaluseid, panevad pärlid kaela. Nende kortsudest kumaks justnagu hästi elatud elu. Naeratavad, säravad. Sportlikud ja elevil on nagunii. Näidatakse mehi, kes maalivad akte. Mehi, kel hiljuti on olnud tüdruksõber (ja kui see pole just ära surnud, siis kolis teise linna) ja regulaarne seksielu. Meest, kes oma naise sõnul ilma sportimiseta oleks üks torssis ja riiakas vanainimene ja sureks ilmselt kohe ära – ja seda ta naine küll ei taha.
Ja kui ma siin natuke ehk tunnengi igavese nooruse kultuse lõhna (surmakartuse? Surmaga leppimatuse? Vananemisega/loomulikkusega leppimatuse?), siis peamiselt on need vanainimesed ikkagi hirmus eluterved, asi pole niivõrd asjade loomuliku käiguga leppimatuses ega katses loodust üle trumbata, kuivõrd pürgimuses elada aktiivset ja täisverelist elu. Mida ju ei sega niivõrd keha, kuivõrd kultuurikood, millega me harjunud oleme (just seesama, et vana keha sportimas tundub harjumatu ja ehk pisut naeruväärne). Nii et sääraseid filme peaks vaatama veel ja veel ja veel ja sääraseid vanaemasid tundma rohkem – siis vast harjuks ära. Siis vast õpiks ära, et 70+ elu ei lõpe, soolisus ei kao – vähemasti mitte tingimata. Küllap asjad nii ka tasapisi lähevad, mida põlvkond edasi, seda vähem ju vast (meie Euroopa heaoluühiskondades vähemalt, kus on raha ja aega ja energiat selliste asjadega üldse tegelda) naudingute kaotamisega lepitakse, elu ilu osatakse ja tahetakse vist justkui pikemaks ja laiemaks venitada. Ja taeva päralt – õige ka, kui see inimesi vähegi õnnelikuks teeb!
